« Tagasi

Ilusat Eesti sünnipäeva, meie armas koolipere!

Meie armas koolipere, külalised!
 
Vabadus on haruldane kala, mida võrguga ei võta, noodaga ei nopi, on lausunud eesti poetess Kristiina Ehin, ja küsinud meilt ja iseendalt, kuidas on meil korda läinud oma vabadus - mis on väärtuslikum igast tavast, nagu on mõtisklenud üks teine eesti luuletaja - kätte saada. Ja vastanud, et küllap seepärast, et me pole olnud püüdjad ega varitsejad, mis tähendab, et meie rahva seast võrsunud suurte inimeste, suurte nimede reas pole ühtegi, kes oleks enesele nime jäädvustanud naabermaa anastamise, teise rahva allutamise, põlvili surumise, hävitamise hinnaga. Ehk seetõttu – miljonikesi koos – on meil taas aasta külmimal kuul võimalik tähistada oma püüdmatuse päeva.
 
Selle päeva eel, oma vaba riigi 101. sünnipäeva eel, tahaksin kirjandusõpetajana teiega jagada veel mõnd mõtet vabadusest, mida on väljendanud kirjanikud.
 
Vabadus – see haruldane kala - tähendab eelkõige vastutust, vastutust kõige selle eest, mis on sinuga - sinu õpingute, töö, sõprade, lähedastega, sinu ainulise, püha ja kordumatu eluga seotud.
 
Vabadus, voli ja võim võivad viia põlastusväärsete, koguni traagiliste tagajärgedeni, kui need langevad sülle aututele, rumalatele ja mõtlematutele, keda üks 8 sajandit tagasi elanud pärsia kirjanik Saadi on nimetanud pimedateks tõrvikukandjateks.
 
Meie püüdmiste kese peaks olema selles, et meist igaühest saaks tõrvikukandjaid, kel avar silmavaade, avar süda ja avar mõistus. Sest…
 
Sel nädalal lugesin Eesti Ekspressist juhtkirja, sünnipäevaeelseid mõtteid, mis algavad soovitusega minna jalamaid Youtube´i, sisestada videootsingutesse märksõna „Universumi proportsioonid" ja vaadata klippi, kus videod universumist ja meie koduplaneedist selle keskel, sellisest ilusast, haprast ja pisikesest keset lõputut tühjust. Ja sellel planeedil selline maa nagu Eesti – 0,009% planeedi pindalast. Justkui eimiski, ometi – öeldagu mis tahes – vägagi suurepärane maa.
 
Maa, kus on ruumi kõigele heale: andekatele ja töökatele inimestele, sinu kodule ja lähedastele, headele ja hulludele ideedele, puhtale ja puutumatule loodusele, talisele libedusele, sügisesele pimedusele, rahvuskala räimele, sadadele lasteaedadele, koolidele… Ja küsitud, kuidas kõik ära mahub. Sellele 0,009 protsendile. Meie maale. Justkui võimatu ja eimiski, aga ikkagi vägaväga hea! Ja meie peaksime seda väärima.
 
Õnne meile!

 

 

 

 

 

 

Rahvusvaheline projekt

Võrdsete võimaluste eest