Loksa Kooli muuseumi kogud said täiendust
20. märtsisl 2018. aastal sai kooli muuseumi kogu täiendust Kanadast. Muuseumis on nüüd kooli kunagise õpetaja Ludvig Luide ja tema abikaasa Linda Luide (sündinud Saalmann) isiklikud dokumendid.
Ludvig Luide sündis 1905. aastal Uuri külas, lõpetas Tallinna Õpetajate Seminari. Loksa koolis töötas õpetajana aastatel 1932-1940. Õpetajatöö kõrvalt juhendas ta ka rahvatantsuringi ja näiteringi.
Abikaasa Linda Luide (sündinud Saalmann) sündis 1913. aastal Loksal. Siin käis ta koolis. Tuttavaks saadi samuti Loksal, abielu registreeriti 1937. aastal Kõnnu vallavalitsuses.
Perekond põgenes 1940. aastate alguses Rootsi, sealt edasi Kanadasse Torontosse, kus möödus nende elu. Ludvig Luide osales kuni elu lõpuni Toronto Eestlaste Seltsi töös. Ta suri 1993. aastal.
L.Luide vennapoeg otsustas anda dokumendid Loksa koolile. Kahjuks suri vennapoeg märtsi algul ja dokumendid andis koolile üle tema lesk.
Ludvig Luide pildil keskel.
9. oktoobril 2015. aastal avas taas oma uksed meie kooli koduloomuuseum, mille ekspositsiooni ja kogutud varaga ei olnud võimalik viimastel aastatel tutvuda ei linnarahval ega koolis õppijail-õpetajailgi.
Veidi muuseumi ajaloost.
1954. aastal asus Loksa kooli tööle ajalooõpetaja Ilme Adamson. Õpetajaameti kõrvalt sai tema suureks kireks koduloonurga loomine, mis leidis koha väikeses ruumis ajalooklassi kõrval ja võttis aasta-aastalt üha enam muuseumi nägu ja mõõtu . Koos oma õpilastega tegutses entusiastlik, tänaseks legendaarseks saanud õpetaja Adamson tarmukalt nii koduloomuuseumi tarvis esemete kogumisel ja eksponeerimisel kui koduloo- ja ajalooringide juhendajana.
Kui Ilme Adamson 1991. aastal pensionile jäi, seiskus koduloonurga aktiivne elu, ehkki seal korraldati aeg-ajalt muuseumitunde ja tutvustati kogutud vara. Edasistel aastatel olid sealsete varade hooldajateks mitmed õpetajad - Eve Jürgens, Valvi Joaväli, Riina Paartalu.
Kui 2010. aasta kevadel selgus, et sügisel ühinevad Loksal kaks kooli, oli tarvis hakata iga vähegi võimalikku ruumi klassiks ümber korraldama. Nii juhtus ka koduloonurgaga. Ekspositsioon pakiti ja paigutati ümber, jäädes ootama paremaid lahendusi. 2012. aasta kevadel, kui vaeti kooli 145. aastapäeva tähistamise plaane, leiti muuseumi varade tarvis paik perekond Adamsonide endises korteris, kus nad olid koolmeistritena 37 aastat elanud. Enamik koduloonurga eksponaatidest pandi välja kooli endiste õpilastega kohtumise ajaks, et vilistlased saaksid meenutada oma kooliaega ja õpinguid.
Kokkutulekule järgnenud aeg on kulunud esemete renoveerimiseks, stendide korrastamiseks. Kõige mahukam ja energiat nõudvam on olnud üle 800 erineva raamatu katalogiseerimine ja õpilastööde arhiveerimine.
Veidi tänasest.
Töö muuseumis ja muuseumiga pole lõppenud, ent 9. oktoobril said ekspositsiooniga tutvust värskendada või üldse esmakordselt muuseumi külastada õpetajad. Kooli sünnipäeva aegu, 12.-16.oktoobril, külastasid muuseumi paljud õpilased. Need, kes ei jõudnud enne I õppeveerandi lõppu seda teha, saavad tulla edaspidi, ka on mitmed õpetajad planeerinud ainetunde muuseumis.
Meie koolil on taas muuseum. Tema uus asupaik – tema looja Ilme Adamsoni kodu – on tähendusrikas ja nostalgiahõngu. Muuseum on lõpuks jõudnud koju.